suur unistus on tulevikus oma väikses majas elada, soovitavalt mere ääres. see unistus on kindlasti mõjutanud ka minu maitseeelistusi sisutusstiili suhtes - veidi robustne mööbel, õlitatud puitpõrand, sumedad valgusmängud, soe atmosfäär, samas palju õhku ja ruumi:)
samas olen ka tulihingeline vahemerestiili austaja - luitunud puitpõrandad, uksed, mööbel ja romantiline keraamika, rääkimata siis veel totaalsest õhuruumist. Vahemerestiilis ruumid meenutavad sageli pigem teatrilavasid või filmivõtteplatse, kõik on kuidagi liiga sürreaalselt luitunud valge ja õhuline.
samas need mõlemad stiilid kokkupannes on veelgi maitsvamad. mõlemad passivad rohkem maale, aga samas oma iseloomult on nii öö ja päev. mis samas miksides annabki huvitavama tulemuse. kuigi kindlasti peab olema sisustamisel terane silm. ma ei ütle, et peab olema hariduselt disainer, et siis vaid suudad kodu sisustada, vaid lihtsalt mõnele on antud seda ema piimaga kaasa, mõnele mitte. ja noh vahel on maitsetus ka maitsekas:) eriti kui rääkida maastiilist, siis võib kohata ülekülvatud kapipealseid ja hullu tohuvapohu, aga mingis mõttes on see isegi romantiliselt ja segaselt võttes nauditav:) aga see peab siis olema ka organiseeritud segadus:)ja tõesti tuleks omada neid vidinaid ja jubinaid, millel on väärtus, mitte järgida mõtet, et kellel on surres kõige rohkem asju, on võitja:) aga igasugused vanaema ja vanavanaema ilusad serviisid ja kannud nõuavad juba nende säilitamist ja kindlasti ka väärtuslik vanamööbel. kes ei saa seda"kulda" oma vanavanematelt, neile soovitan kindlasti tuhlata erinevates vanavara poodides, mida on viimasel ajal ikka tekkinud ja hinnad on ka vaat et madalamad, kui kuskil masstoodangu plastikmööbli poes.
